Treener
Treener on vastutav täielikult hobuse käekäigu eest. Ta vastutab nii treeningu kvaliteedi kui sobiva varustuse eest.
Sõitja
Sõitja istub hobuse taga võistluskärus ehk kaarikus ja juhib hobust. Sõitjatel on isiklikud vormid, mida kutsutakse värvideks. Teisisünu on sõitja vormil unikaalne muster ja värvide paigutus, mis on registreeritud ning reeglina märgitud ka võistluste kavas. Sõitja ülesanne valida hobusele parim jooksu kulg. Nagu kõikidel sportalstel on ka igal hobusel oma nõrgad ja tugevad küljed. Kes on hea stardikiirendusega, kes hea lõpuspurdiga, mõnel õnnelikul on kõik hea. Sõitjat võib samastada F1 piloodiga. Sõitja võib palju ära teha: keerata oma halva sõiduga kõik tuksi või hea sõiduga tuua hobune esimeseks.
Omanik
Omanik on isik, kes kannab kõik hobuse seotud kulud. Omanikuks võid olla üksinda või grupis teiste inimestega, koos jagate vastutust ning kasumit, mis hobuse pealt teenitud. Iga 1000 tuhandes hobune teeb omaniku miljonäriks.
Tallipoiss –hooldaja.
Talitaja või tallipoiss töötab treeneri käea all ning on isik, kes on vastutav otseselt hobuse igapäevaste vajaduste eest. Ühel tipptraavlil võib olla mitu hooldajat, näiteks välisreisidel ei ole harulduseks kui tallipoisid magavad oma hoolealusega kõrvuti latrites.
Kassapidaja
Kassapidaja võtab vastu panuseid ja maksab võidusummasid.
Kohtunik
Nende töö on kindlaks teha, et kõiki võistlusreegleid jälgitakse. Peamiselt jälgitakse reeglite rikkumist nagu näiteks ettesõidud, taksitamised ja hüppeid (mis tekivad, kui hobune traavi asemel galopib või teeb küliskõndi nn valekäiku). Kohtunikud saavad määrata trahve või karistusi ja nad saavad isegi võistluse tulemusi tühistada.
Teadustaja
Teadustaja kommenteerib võistlust, kutsub traavlid starti, teab teatavaks ametlikud tulemes jne.
Starter
Starter on isik, kes sõidab stardiautol ja on vastutav selle eest, et hobused läheksid starti õiges järjekorras. Kui hobused jõuavad starti, siis stardiauto kiirendab ja tõmbab väravad eest ära.
Sepp
Sepp on isik, kes on spetsialiseerunud kapjade hooldusele. Ta on vastutav see eest, et hobusel oleks all „õiged“ rauad ning vajadusel ta vahetab neid. Traavlite jalad peavad olema väga hästi tasakaalustatud. Võib võrdluse tuua autorehvide tasakaalustamisega. Nn rauad võivad olla sama väga erinevatest materialidest näiteks teras, alumiinium, titaanisulamid, plastik jne. Erinavad valikud on selleks tagada optimaalme tasakaal ja sobivaim haardumine rajaga. Rauad on vajalikud veel kapjade liigse kulumise vastu. Talvel lisatakse raudadeke nn okid ehk naelad (kuni 8 igasse rauda). Naelad taga hea haakumise talveoludeks. Umbes sama nagu naelrehvid autol.
NB! Osad hobused võistlevad vahel ilma raudateta. Kõikidele hobustele see ei sobi, kuid arvatakse, et ilma saab kiiremini. Raudade olemasolu info on tavaliselt TV ekraanil.
Veterinaar
Nagu inimestel on ka loomadel omad arstid, kes on ka kohal võidusõidu rajal, et veenduda hobuste tervises. Veterinaarid teevad rutiinseid ülevaatusi, kuid on ka kohal, siis kui on vaja ravida vigastusi, mis juhtusid võistluse või treeningu ajal. Samuti kontrollivad nad, et hobu oleks enne starti võistluskõlbulik – näiteks ei lonkaks. Vajadusel eelmadavad nad hobuse enne starti.
Rahva võistlused
Traavisõiduvõistluste varajastel aegadel korraldati võistlusi külalaatadel, sõprade ja naabrite hobuste vahelisi võistlusi. Veelgi rohkem aga ajal, kui laadad olid suve tippsündmused, võisid inimesed tuua oma kiireima hobuse võistlema, just nagu nad tõid oma auhinnatud eluslooma või toote hindamisele.
Võistluste varustus
Iga osake varustusest on hoolikalt valitud just traavli vajadusi silmas pidades. See juhend pakub sulle välja kõige enam kasutatava varustuse.
1. Kaarik: aeradünaamiline käru, mida kasutatakse ainult võistlustel.
2. Ohjad: rihmad, mis on kinnitatud suulistele ning tulevad tagasi sõitja juurde, kes kasutab neid selleks, et kontrollida hobuse suunda ja kiirust.
3. Rakmed: hoiavad varustust hobuse seljas paigal, koosneb valjadest, sadulast, sadulavööst ja sabarihmast. Sadulavöö ühendab rakmed ümber kõhu. Sabarihm on silmus, mis libistatakse läbi saba, et rakmed ei saaks ettepoole liikuda.
4. Number: kinnitatakse valjade külge, mis määratud selleks võistluseks.
5. Valjad: koosneb mitmest rihmast, tavaliselt nahast, mis pannakse üle hobuse pea ja näo, võimaldades juhil hobust kontrollida läbi suuliste. Pimedad valjad varjavad küljele nägemise, selleks et hobune ei saaks millegi peale ärrituda.
6. Suulised: harilikult lülidega metallne tõke, mis pannakse hobuse suhu lõikehammaste ja purihammaste vahele, kohta kus ei ole hambaid. Luues surve suu külgedele, läbi ohjade, saab sõitja juhtida hobust.