TULISED TRAAVLID JA PÖÖRANE RAHA!
Kui Sulle meeldivad majesteetlikud hobused või mängu põnevus või Sulle lihtsalt meeldib lõõgastuda ja nautida inimesi vaatlemas ilusat ümbruskonda, siis tule võidusõidule ja vaata traavivõistlusi – see on ideaalne vabaaja veetmise võimalus.Traavisõit on sport kus erilist tõugu hobused, kutsutakse traavliteks, võistlevad ovaalsel rajal vedades sõitjat kaherattalisel kaarikul. Hobused arendavad kiirust enam kui 45 km/h.
Et tunda tõelist hobuste jõudu, tule vaata võistlust hipodroomi raja servas, mis on nii lähedal, et sa satud hasarti ilma, et peaksid ise sõitma. See on põnev, kui sa näed hobust andmas endast parima – joosta kiirelt ja võita.
Traavispordi teeb populaatseks asjaolu, et igaüks, kelle rahakott vähegi kannatab saabe sellest osa võtta. Sa ei pea kaaluma 50 Kg nagu see vajalik galopivõistlustel. Samuti ei ole vaja teha pikka koolitust ratsa. Suhteliselt väikese investeeringuga saad sa omada traavihobust ja igaüks võib ise treenida oma traavihobust ja sõita temaga võistlustel.
See brosüür võimaldab sul paremini aru saada traavisõidu sportlikust hasardist. Tule vaata sõite Tallinna Hipodroomil. Ainult siis on teil võimalik tunnetada tõelist ootusärevust, kui hobused on stardis, valmis kiirust koguma ning teadustaja hüüab: „Siit nad tulevad!“
Traavlitest.
Traavlitõud põlvnevad flaami hobusest, kes oli keskajal populaarne raudrüütlite ratsuna. See oli üsna kiire tõug, kes suutis kanda kuni 200 kg kaaluvat ratsanikku koos varustuse ja raudrüüga. Flaami hobusest aretati hiljem hollandi traavel.
Traavlitõugude teine haru tekkis Inglismaal, kus flaami ja täisverelise ratsahobuse baasil aretati norfolki traavel. Norfolki traavel oli tori hobuse aretuse üks põhikomponente.
Orlovi traavel aretati 18. sajandi viimasel veerandil ja 19 sajandi algul kasutades hollandi traavlit, araabia täkke ja norfolki traavleid.
Vene traavlit hakati kujundama 19 sajandi lõpul Venemaale sissetoodud ameerika traavlite ja orlovi traavlitega. Käesolevaks ajaks on Eestisse alles jäänud üksikud vene-ameerika traavlite ristandid.
Prantsuse traavel on aretatud Prantsusmaal Normandias kohalikust normandia hobusest. Ratsahobuste tootmiseks sõjaväele ristati teda täisverelise ratsahobusega, alates 1840 aastast norfolki traavliga. Hiljem on samuti kasutatud ameerika traavlit. Prantuse traavel on võrreldes ameerika traavliga suurekasvulisem ja massiivsem. Headeks omadusteks peetakse vastupidavust pikal distantsil ja suurt jõudu. Värvustest on sagedasemad kõrb, punane ja must.
Ameerika traavel aretati Põhja-Ameerikas 18. sajandil peamiselt täisverelisest ratsahobusest. Tõu kujundamisel osalesid veel nofolki ja hollandi traavlid, angloaraabia tõug, kanada küliskäiguhobused. Suurt mõju avaldas täkk Hambletonian (s.1849), kes andis üle 1300 järglase. Sellest täkust põlvnevad peaaegu kõik ameerika traavlid.
Ameerika traavel ületab kiiruselt teisi traavlitõuge. Käesoleval ajal avaldab ta traavlikasvatusele mõju kõigis Euroopa riikides ja Austraalias, Kanadas ning Uus-Meremaal. Eestis on ameerika traavlist saanud valdav traavlitõug.
Sagedaseim värvus on kõrb, harva leidub musta, punaseid ja halle traavleid.
Kuna Eesti traavlite tõu omadused kujunevad välja tänapäeval põhiliselt ameerika ja prantsuse traavlitest, siis eksterjöörilt on neid mitmesugused. Laiast geneetilisest baasist tulenevalt on aretusliinide välimik erinev. Massiivsete hobuste kõrval esineb kergeid, õrna konstitutsiooniga loomi. Enamasti on traavlite kere lai, sügav ja pikk, roided hästi kaardunud ja laudjas lai. Neil on kuiv konstitutsioon. Tugev lihastik, hästi arenenud kõõlused, korrapärane jalgade seis. Kõige sagedasem värvus on kõrb, harva leidub musta, punaseid ja halle traavleid.
Jõudluselt on traavlid kiired.
Traavlid on töötahtelised, võimekad, sõbralikud, rahulikud, usaldavad, energilised, tasakaalukad, tugeva tervisega, väga hea pingetaluvuse ja kohanemisvõimega. Traavlitega alustatakse treeninguid ja liikumisharjutusi varajases eas ja inimeste suhtes on nad sõbralikud.
Kuigi näib, et enamus tegevusest juhtub rajal, siis teglikult traavisõidu mõju ulatub tunduvalt kaugemale. See on sport, milles töötab ülemaailmselt tuhandeid inimesi, mis toetab miljardite eurodeg kohalikku majandust, sööda müük, farmideseadmed, spordivarustus, veoautod, hobuste haagised ja palju muud.
Võistlusraja kogemus
Sinu esimene käik hipodroomile on ilmselt väga huvita.. Esimesel külastusel on kõik uus, uued helid, uued inimesed, uus keskkond. Sa oled sisenenud täiesti uude maailima ja ühes võid sa kindel olla – hipodroom on üks unikaalne ning lummav meelelahutuskoht.
Mis toimub rajal?
Sõidtud - jooksude toimuvad umbes 20-25 minutiliste vaheaegadega. See on selleks, et hobune ja juht jõuaksid ennast valmis sättida ning panustajad saaksid selgeks teha endale sõidu kava ja teha panuseid. Sõitude vahepeal hooldavad rada tavaliselt kastmisauto ja traktor(id).
5 min enne võistluse algust esitletakse hobuseid toimiub nn paraad. See annab panustajatele ja fännidele võimaluse näha hobust enne sõitu.
Teadustaja teavitab pidevalt stardi ajast ja 30 sek enne starti kogunevd hobused stardiauto lähedusse, mis viib neid stardijooneni. Võidusõit on tavaliselt kas 1600 või 2100 meetrit. Peale sõitu pöörduvad võitja hobune ja sõitja tagasi võitjate ringi, et vajadusel teha pilte hobuse omaniku, treeneri ja teiste fännidega.
Mida peaksid veel teadama?
Sõitjad, treenerid ja hobused on A ja O traavispordis. Lisaks on hobustega seotud veel palju erinevaid tegijaid (tallipoisid, sepad, veterinaarid, kiropraktikud, massöörid jne), kes kaudselt osalevad edu saavutamiseks igale võidusõiduhobusele.
Treener
Treener on vastutav täielikult hobuse käekäigu eest. Ta vastutab nii treeningu kvaliteedi kui sobiva varustuse eest.
Sõitja
Sõitja istub hobuse taga võistluskärus ehk kaarikus ja juhib hobust. Sõitjatel on isiklikud vormid, mida kutsutakse värvideks. Teisisünu on sõitja vormil unikaalne muster ja värvide paigutus, mis on registreeritud ning reeglina märgitud ka võistluste kavas. Sõitja ülesanne valida hobusele parim jooksu kulg. Nagu kõikidel sportalstel on ka igal hobusel oma nõrgad ja tugevad küljed. Kes on hea stardikiirendusega, kes hea lõpuspurdiga, mõnel õnnelikul on kõik hea. Sõitjat võib samastada F1 piloodiga. Sõitja võib palju ära teha: keerata oma halva sõiduga kõik tuksi või hea sõiduga tuua hobune esimeseks.
Omanik
Omanik on isik, kes kannab kõik hobuse seotud kulud. Omanikuks võid olla üksinda või grupis teiste inimestega, koos jagate vastutust ning kasumit, mis hobuse pealt teenitud. Iga 1000 tuhandes hobune teeb omaniku miljonäriks.
Tallipoiss –hooldaja.
Talitaja või tallipoiss töötab treeneri käea all ning on isik, kes on vastutav otseselt hobuse igapäevaste vajaduste eest. Ühel tipptraavlil võib olla mitu hooldajat, näiteks välisreisidel ei ole harulduseks kui tallipoisid magavad oma hoolealusega kõrvuti latrites.
Kassapidaja
Kassapidaja võtab vastu panuseid ja maksab võidusummasid.
Kohtunik
Nende töö on kindlaks teha, et kõiki võistlusreegleid jälgitakse. Peamiselt jälgitakse reeglite rikkumist nagu näiteks ettesõidud, taksitamised ja hüppeid (mis tekivad, kui hobune traavi asemel galopib või teeb küliskõndi nn valekäiku). Kohtunikud saavad määrata trahve või karistusi ja nad saavad isegi võistluse tulemusi tühistada.
Teadustaja
Teadustaja kommenteerib võistlust, kutsub traavlid starti, teab teatavaks ametlikud tulemes jne.
Starter
Starter on isik, kes sõidab stardiautol ja on vastutav selle eest, et hobused läheksid starti õiges järjekorras. Kui hobused jõuavad starti, siis stardiauto kiirendab ja tõmbab väravad eest ära.
Sepp
Sepp on isik, kes on spetsialiseerunud kapjade hooldusele. Ta on vastutav see eest, et hobusel oleks all „õiged“ rauad ning vajadusel ta vahetab neid. Traavlite jalad peavad olema väga hästi tasakaalustatud. Võib võrdluse tuua autorehvide tasakaalustamisega. Nn rauad võivad olla sama väga erinevatest materialidest näiteks teras, alumiinium, titaanisulamid, plastik jne. Erinavad valikud on selleks tagada optimaalme tasakaal ja sobivaim haardumine rajaga. Rauad on vajalikud veel kapjade liigse kulumise vastu. Talvel lisatakse raudadeke nn okid ehk naelad (kuni 8 igasse rauda). Naelad taga hea haakumise talveoludeks. Umbes sama nagu naelrehvid autol.
NB! Osad hobused võistlevad vahel ilma raudateta. Kõikidele hobustele see ei sobi, kuid arvatakse, et ilma saab kiiremini. Raudade olemasolu info on tavaliselt TV ekraanil.
Veterinaar
Nagu inimestel on ka loomadel omad arstid, kes on ka kohal võidusõidu rajal, et veenduda hobuste tervises. Veterinaarid teevad rutiinseid ülevaatusi, kuid on ka kohal, siis kui on vaja ravida vigastusi, mis juhtusid võistluse või treeningu ajal. Samuti kontrollivad nad, et hobu oleks enne starti võistluskõlbulik – näiteks ei lonkaks. Vajadusel eelmadavad nad hobuse enne starti.
Rahva võistlused
Traavisõiduvõistluste varajastel aegadel korraldati võistlusi külalaatadel, sõprade ja naabrite hobuste vahelisi võistlusi. Veelgi rohkem aga ajal, kui laadad olid suve tippsündmused, võisid inimesed tuua oma kiireima hobuse võistlema, just nagu nad tõid oma auhinnatud eluslooma või toote hindamisele.
Võistluste varustus
Iga osake varustusest on hoolikalt valitud just traavli vajadusi silmas pidades. See juhend pakub sulle välja kõige enam kasutatava varustuse.
1. Kaarik: aeradünaamiline käru, mida kasutatakse ainult võistlustel.
2. Ohjad: rihmad, mis on kinnitatud suulistele ning tulevad tagasi sõitja juurde, kes kasutab neid selleks, et kontrollida hobuse suunda ja kiirust.
3. Rakmed: hoiavad varustust hobuse seljas paigal, koosneb valjadest, sadulast, sadulavööst ja sabarihmast. Sadulavöö ühendab rakmed ümber kõhu. Sabarihm on silmus, mis libistatakse läbi saba, et rakmed ei saaks ettepoole liikuda.
4. Number: kinnitatakse valjade külge, mis määratud selleks võistluseks.
5. Valjad: koosneb mitmest rihmast, tavaliselt nahast, mis pannakse üle hobuse pea ja näo, võimaldades juhil hobust kontrollida läbi suuliste. Pimedad valjad varjavad küljele nägemise, selleks et hobune ei saaks millegi peale ärrituda.
6. Suulised: harilikult lülidega metallne tõke, mis pannakse hobuse suhu lõikehammaste ja purihammaste vahele, kohta kus ei ole hambaid. Luues surve suu külgedele, läbi ohjade, saab sõitja juhtida hobust.